Retsensioon

Omaette nurga teaduskirjanduse maastikul moodustavad retsensioonid.
Retsensioon läheneb oma ülesehituselt pigem ilukirjanduslikule esseele kui teadusartiklile.

Nimetada võib kolme enam-vähem kohustuslikku osa:

1.Retsenseeritava töö vormi lühitutvustus

Nimetatud peab olema töö autor, pealkiri, ilmumis- või valmimiskoht ja töö maht( lk).Lisaks sellele tuleks tutvustada töö ülesehitust ja struktuuri.

2.Esitatud seisukohtade sisuline analüüs

Sisulise analüüsi puhul on retsenseerijal vabad käed. Seda võib teha peatükkide või teemade/seisukohtade kaupa või kuidagi teisiti. Oluline on jälgida teema püstituse aktuaalsust, teoreetilist tagapõhja ja esitatud metoodikat. Tagapool kontrollida, kas ja kuivõrd autor neid oma töös arvestab.

Teine oluline ülesanne on jälgida, kuivõrd põhjendatud on autori järeldused ja tõlgendused, kas need kasvavad välja materjalist. Kas oleksid olnud tõepärasemad mõned muud tõlgendused? Kuivõrd ollakse kursis kirjandusega, mujal tehtuga. Kritiseerides ei tohi kunagi minna isiklikuks , arvustada tuleb mitte inimest, vaid tema töös esitatud seisukohti.

3. Kokkuvõttev hinnang töö õnnestumise ja tähtsuse kohta

Hinnang retsenseeritavale tööle on väga tähtis ning see tuleb eriti hoolikalt sõnastada. Peaks püüdma hinnata, mida uut see töö on varasematega võrreldes andnud, millistele küsimustele vastanud (kas on täitnud püstitatud ülesande) ja millised võiksid olla edasised uurimisülesanded antud valdkonnas. Lõpetada tasub alati mõne mažoorse akordiga.