Muutuvas ühiskonnas muutuvad ka õppimis- ja õpetamismeetodid. Mõne õppeaine puhul on põhitõed igivanad ja muuta saab vaid meetodeid. Samas on ka ained, mis arenevad ajaga käsikäes. Just sellise õppeaine-, töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajana tärkas minus huvi käsitleda oma ainet laiemalt ja tuua oma tundidesse midagi innovaatilist ja haaravat. Üks valdkond, mis mind mõne aasta eest paelus oli robootika. 2011. aastal osalesin Eestis läbiviidavatel robootikakoolitustel ning juhuse tahtel avastasin enda jaoks Comeniuse täiendkoolitusprogrammi. Comeniuse finantseeringuga täiendasin oma robootikateadmisi Kreeta Ülikoolis,
Kreekas, ning peale naasmist asusin väikeste, kuid sihikindlate sammudega robootikat õpetama. Koostöös kooli juhtkonnaga soetasin esimesed robotiehituskomplektid, tutvustasin oma mõtteid kolleegidele ning kaasasin ka edasisse arendusprotsessi kooli füüsikaõpetaja.
Aja möödudes kasvas õpilaste huvi robootika vastu niivõrd suureks, et tekkis vajadus koondada huvilised õppetöövälisesse huviringi. Esialgu tegutsesime koolipäevade lõpul vabades klassiruumides, vahel lausa koridoripõrandal- vältisime aga tööõpetuse klassi, kuna sealne tolmune keskkond võib elektroonikale halvasti mõjuda. Selline ruumist ruumi seiklemine oli tüütu tegevus kogu oma varustust kohale vedada ja hiljem tagasi hoidlasse viia, kuid muid lahendusi esialgu ei olnud.
2012. aastal avanes koolil võimalus liituda Comenius partnerprogrammi abil robootikaalase rahvusvahelise projektiga, mis omakorda rajas soodsad tingimused robootikaõpetuse edasiarendamiseks. Täiendada sai pisut inventari kuid peamine oli võimalus külastada erinevaid Euroopa koole. Välilähetused olid ühelt poolt rikastavad teisest küljest innustavad – nähtu võib kokku võtta lausega „seinast seina“. Oli koole, kus tehnoloogiline tase oli väga nõrk ja samas koole, kus tase oli vägagi tugev. Minu rõõmuks julgen kinnitada, et tehnoloogiliselt kuulusime just sinna tugevamate poole peale - olgu see siis robootika valdkonnas või IKT vahendite rakendamise osas üldisemalt. Välisreisidel oli alati kaasas ka väike grupp õpilasi ja mõni kolleeg ning peale igat naasmist jätkus arutelusid pikemaks, et mis moel saaks robootika õpetamiseks vajalikku keskkonda veelgi paremaks muuta ja kuidas üks või teine kolleeg saaks selles abiks olla.
2013. aasta oli selles osas murranguline – kogu eelneva aasta oli robootikaring igal vabal võimalusel „okupeerinud“ aeroobikasaali. Klassiruumi, mis esialgu oli tööõpetuse metallitööde klass, kuid peale kooli renoveerimist muudeti aeroobikasaaliks. Robootikaringi õpilased ise olid oma teadmisi ja oskusi selleks ajaks juba korduvalt tõestanud, olles edukalt esinenud Eesti võistlustel ning esindanud ka Eestit Euroopa meistrivõistlustel. Juhtkonnaga tulevikuplaane arutades sai selgeks, et meie ühine soov on arendada ja laiendada robootika õpikeskkonda veelgi edasi ning ühine otsus oli, et aeroobikasaalist saab hoopis tehnoloogiakeskus.
Tänaseks on tehnoloogiakeskuses oma koha leidnud nii I kooliastmele suunatud robootikaring kui ka II ja III kooliastme robootikud. Lisaks toimuvad seal ka mitmed algklasside tunnid, kus uuritakse lihtsamaid füüsikalisi nähtusi ja tegeletakse konstrueerimisega. Tehnoloogiõpetuse valdkonnast on sinna lisaks kolinud pneumaatikaja elektroonikaõppe komplektid. Suurenenud on ka töörühm, kes antud valdkonnas tegutseb. Koostöö ja sihikindlusega saab nii aeroobikasaalist
tehnoloogiakeskus ja võib-olla ka mõnest tänasest õpilasest tuleviku Albert Einstein või Bill Gates!